Kui palju tuleb töötajale võimaldada puhkeaega?


Töölepingu seadus reguleerib nii töö- kui ka puhkeaega, pannes paika miinimumnõuded, mis on kehtestatud eelkõige töötaja tervise kaitseks. Väsimus võib põhjustada tööõnnetusi, pideva väsimusseisundi tagajärjeks võib aga olla kutsehaigus.


Tööandja on kohustatud kinni pidama seadusest tulenevatest puhkeaja miinimumnõuetest, kuid ta võib ettevõttesisese dokumendiga kehtestada puhkeajale ka soodsamad tingimused. Igal juhul on puhanud töötaja tööandjale kasulikum, sest väsinuna kulutab ta sama töö tegemiseks rohkem aega, teeb sagedamini vigu ning on loominguliselt vähem produktiivne.

Töötasuta vaheajad einestamiseks


Töölepingu seaduse kohaselt peab tööandja võimaldama töötajale iga 6 tunni töötamise kohta vähemalt 30 minutit puhkamiseks ja einestamiseks. Alaealisele tuleb vaheaeg anda aga juhul, kui tema tööpäev kestab üle 4,5 tunni. Seega 8 tundi päevas töötades peab töötajal olema vähemalt üks 30-minutiline vaheaeg, mis teeb tööpäeva kestuseks 8,5 tundi.

„See ei tähenda, et alles pärast kuut tundi võib teha 30-minutilise puhkuse,“ selgitab Tööinspektsiooni nõustamistalituse juhataja Anni Raigna „Pigem on kaheksa tunni pikkuse tööpäeva puhul mõistlik teha vaheaeg tööpäeva keskel nii, et puhkeaeg jagaks tööpäeva pooleks“.

Kui tööpäev on 12-tunnine, peab töötajale olema tagatud samuti vähemalt üks 30-minutiline vaheaeg. Samas tervise säilimise huvides on soovitatav võimaldada kas üks pikem vaheaeg tööpäeva keskel või siis kaks 30-minutilist vaheaega.

Kui tööpäev kestab üle 12 tunni, siis on töötajale ette nähtud juba kaks 30-minutilist vaheaega. Ka siis on tööandjal valik, kas võimaldada üks ühetunnine lõuna tööpäeva keskel või kaks 30-minutilist vaheaega hiljemalt pärast kuut töötundi. Tööpäeva jaotamine neljatunnisteks tsükliteks on töötaja tervist silmas pidades efektiivsem, sest tekib kaks taastumist võimaldavat pausi.

Tavaliselt ei loeta tööpäevasisest vaheaega tööajaks ning see ei kuulu tasustamisele. Kui töö iseloomu tõttu ei ole võimalik vaheaega anda, peab töötajal olema võimalus puhata ja einestada tööajal ja töökohal. Seda loetakse sel juhul puhkeajaks ja seda ka tasustatakse.

Tasustatavad puhkeajad


Töölepingu seadusega ette nähtud tööpäevasisest vaheaega ei tohiks segamini ajada töötervishoiu ja tööohutuse seaduse alusel antavate puhkeaegadega. Tööandja peab võimaldama tööpäeva jooksul tööaja sisse arvatavaid puhkeaegu suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalise sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul.

Puhkepause reguleerivad ka määrused. Näiteks kuvariga töötamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete kohaselt peab töötaja saama silmade ülepinge ja sundasendis töötamise korral tekkivate vaevuste ennetamiseks vaheldada kuvariga töötamist teistlaadse tööga. Kui see pole võimalik, peab töötaja saama perioodiliselt pidada puhkepause, mille kestus peab olema vähemalt kümme protsenti kuvariga töötamise ajast.

Kui töö on istuva iseloomuga, tuleb leida aega seisupausideks. Kontoritöötajad peaksid end liigutama iga 30 minuti tagant. Inimesed, kel on seisev töö, peaksid andma iga 30–60 minuti järel kehale puhkust ja istuma. Sellised pausid ei pea olema pikad, piisab isegi 30 sekundist. Oluline on, et neid tehakse tööpäeva jooksul sagedasti. Pauside ajal tuleks teha ka teistsuguseid liigutusi nagu õlaringe, venitusi ja painutusi. Hea mõte on samas asutuses töötavale kolleegile helistamise asemel hoopis tema juurde kõndida.

Kas ja kui palju on selliseid puhkepause vaja, see peaks selguma riskianalüüsist. Need puhkeajad loetakse alati tööaja hulka ja muude kokkulepete sõlmimine, näiteks lisatasu maksmine puhkepausi asemel, ei ole lubatud. Lisaks näeb töötervishoiu ja tööohutuse seadus ette vaheajad väikelapse toitmiseks ja sünnituseelseks läbivaatuseks.

Allikas: Tööelu.ee