KKK - töö- ja teenistuslähetuste korra muutumise kohta alates 1. juulist 2009

23.07.2009

Aule Kindsigo, Maksu- ja Tolliameti osakonnajuht

 

1. juulil 2009 jõustus uus töö- ja teenistuslähetuste kord. Töölähetuste kord reguleerib töölähetusel tehtud kulude hüvitamist, sätestab välislähetuse päevaraha alammäära ning maksuvaba piirmäära ja nende maksmise korra. Samuti muutus teenistuslähetuste kord, mis reguleerib teenistuslähetuste kulude hüvitamist ja päevaraha maksmise tingimusi, ulatust ja korda. Järgnevalt toome välja valiku muudatustega seotud küsimustest ja vastustest.
1. Töötajal on töölepingus kirjas, et töö tegemise piirkond on Eesti. Tööandja asukoht on Haapsalu. Kas võib vormistada lähetuse mõnda teise Eesti linna ja maksta päevaraha?
Lähetust ei saa vormistada, kuna töö tegemise koht/piirkond on Eesti. Lähetuse vormistamata jätmine aga ei välista ettevõtlusega seotud kulude hüvitamist kuludokumentide alusel vastavalt tulumaksuseaduse § 12 lõikele 3.
Alates 1. juulist 2009 kehtiva töölepingu seaduse § 20 kohaselt eeldatakse, et töö tegemise koht lepitakse kokku kohaliku omavalitsuse üksuse täpsusega.
Alates 1. juulist 2009 saab päevaraha maksta ainult välislähetuse korral ja seda juhul, kui välislähetuskoht asub töökohast/piirkonnast vähemalt 50 km kaugusel.

2. Millised kulud võib välislähetuse puhul hüvitada muude lähetusega seotud kuludena? Kas kehtib veel piirang, et välislähetuses ei saa selliseid kulusid hüvitada rohkem kui 35% ulatuses päevarahade summast?
Alates 1. juulist 2009 kehtib Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrus nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord", mille § 2 lõige 1 kohaselt loetakse töölähetusega kaasnevaks muuks mõistlikuks kuluks kõiki lähetuse toimimiseks vajalikke kulutusi, näiteks reisikindlustust, viisat vormistamist, valuutakursside vahest tulenevaid kulusid, pagasivedu või muid sarnaseid kulusid.
Kulud kuuluvad kompenseerimisele kuludokumendi alusel kogu ulatuses, st alates 1. juulist 2009 algavatele välislähetustele enam 35% piirmäär ei kehti.

3. Kas riigisisese lähetuse korral tööandja poolt kuludokumentide alusel hüvitamisele kuuluvad toitlustuskulud on Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009 määruse nr 110 § 2 lõige 1 tähenduses töölähetusega kaasnev ja tööülesande täitmisega seotud mõistlik kulu?
Alates 1. juulist 2009 riigisisesel lähetusel maksuvaba päevaraha ette nähtud ei ole. Samuti ei saa tööandja maksuvabalt hüvitada töötaja toitlustamiseks tehtud kulutusi. Juhul, kui tööandja nimetatud kulud hüvitab on tegemist erisoodustusega tulumaksuseaduse § 48 tähenduses ja kulud kuuluvad maksustamisele tulu- ja sotsiaalmaksuga.
Seega ei ole töötaja lähetusel toitlustamiseks tehtud kulu lähetusülesande täitmisega seotud mõistlik kulu Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määruse nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise korra ning välislähetuse päevaraha alammäära, maksmise tingimuste ja korra" § 2 lõike 1 tähenduses.

4. Kui tööandja otsustab riigisisese lähetuse korral ikkagi päevaraha maksta, siis kas ja kuidas seda maksustatakse?
Alates 1. juulist 2009 kehtiv töölepingu seadus ei näe ette riigisisese lähetuse korral päevaraha maksmist. Samuti ei reguleeri maksuvaba päevaraha maksmist tulumaksuseaduse § 13 lõike 3 punkt 1, Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrus nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" ega ka Vabariigi Valitsuse 28. märtsi 2001. aasta määrus nr 108 "Teenistuslähetuste kulude hüvitamise ja päevaraha maksmise tingimused, ulatus ja kord".
Kui tööandja otsustab riigisisesel lähetusel ikkagi nn päevaraha maksta, on nimetatud väljamakse puhul tegemist palga osaga ja see tuleb maksustada ja deklareerida nagu palk.
Kui riigisisest nn päevaraha maksab kolmas isik, kuulub see maksustamisele tulumaksuga nagu muu tulu ja väljamaksjal tuleb tulumaks kinni pidada.

5. Alates 1. juulist 2009 kehtib uus töölähetuste kord. Kuidas tuleb lähetuskulude hüvitamisel ja maksustamisel toimida, kui lähetuse algus on enne 1. juulit 2009 ja lõpp peale 1. juulit 2009?
Kui lähetus algas enne 1. juulit 2009 ja lõppeb peale 1. juulit 2009, siis rakendatakse nii riigisisese kui ka välislähetuste puhul Vabariigi Valitsuse 22. detsembri 2000. aasta määrust nr 453. Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määrust nr 110 rakendatakse nende lähetuste osas, mis algavad alates 1. juulist 2009. Lähetuskulude hüvitamine ja maksustamine ei olene sellest, millal on tööandja poolt lähetuse kirjalik otsus, korraldus, käskkiri vms dokument vormistatud, vaid sellest, millal lähetus tegelikult algas.


6. Millist päevaraha summat võib vähendada kuni 70%-ni vastavalt määruse nr 110 § 4 lõikele 4?
Välislähetuse päevaraha määra kehtestab tööandja, arvestades et Vabariigi Valitsuse 25. juuni 2009. aasta määruse nr 110 "Töölähetuse kulude hüvitiste maksmise kord ning välislähetuse päevaraha alammäär, maksmise tingimused ja kord" § 3 kohaselt ei või see olla väiksem kui 350 krooni päevas ja § 7 lõige 1 punkti 3 kohaselt suurem kui 500 krooni päevas.
Nimetatud määruse § 4 lubab tööandjal enda poolt kehtestatud päevaraha määra vähendada kuni 70%, kui lähetuskohas viibimise ajal tagatakse lähetatule tasuta toitlustamine.
Näiteks, kui tööandja kehtestas päevaraha summaks miinimumnõudele vastava 350 krooni ja töötajale tagatakse välislähetuses tasuta toitlustamine, siis võib tööandja päevaraha vähendada kuni 70%, st maksta töötajale 105 krooni.

7. Millised on majutuskulude maksuvabad piirmäärad alates 1. juulist 2009?
Tööandjale kehtestatud majutuskulude maksuvabad piirmäärad ei ole muutunud. Riigisisesel lähetusel on piirmääraks 1200 krooni ja välislähetuse puhul 2000 krooni. Maksuvaba piirmäär arvestatakse iga ööpäeva kohta eraldi.

8. Kokkuleppel kolmanda isikuga saadab tööandja oma töötaja lähetusse, kuid lähetusega seotud kulud kannab kolmas isik. Kuidas toimub majutuskulu maksustamine kolmanda isiku juures, kui majutuskulu on suurem kui määruses sätestatud piirmäär?
Majutuskulu maksuvaba piirmäär kehtib ainult tööandjale.
Juhul, kui üle piirmäära mineva majutuskulu maksab kolmas isik, siis see maksustamisele ei kuulu, kuid ta peab tõendama kuidas tehtud kulu oli seotud tema ettevõtlusega.