Rakvere streigist: tapamaja on koht, kus saavad kokku kõige haavatavamad 

12. märts 2018

Viimase paari kuu jooksul on Eesti meedias ohtralt tähelepanu pälvinud Rakvere lihakombinaadi töötajate streik.


Meediakajastus on olnud valdavalt töötajaid soosiv: teravalt on kritiseeritud nende ebaõiglaselt madalat palka ( eriti arvestades töö iseloomu) ning suurettevõtjast tööandja paindumatust töötajate nõudmistele kasvõi pisutki vastu tulla. Ka mina ise panustasin sellesse debatti, avaldades koos sotsioloogist kolleegi Martin Aidnikuga 6.veebruaril Päevalehes artikli "Streik Rakveres: tööline tõstab lõpuks pea." Artiklis rääkisime streikimise ja tööandja suhtes kriitika ülesnäitamise vajalikkusesest ja võimalikkusest Eestis ning ametiühingute rollist õiglasemate töösuhete edendamisel, tuues heade näidetena välja Rakvere Lihakombinaadi töötajate streigi ja Rimi töötajate avaliku kirja, mis annab sissevaate ebainimlikkesse töötingimustesse äsja aasta ettevõtja tiitli pälvinud Rimis.

Selles kajastuses haigutab aga suur auk, mille tõi minu jaoks eriti teravalt esile üks toimetaja poolt enne Päevalehes avaldamist artiklisse lisatud alapealkiri: " Kõige haavatumad e streigi": Pealkiri viitas lõigule, mis rääkis haavatavatest inimestest ja inimgruppidest- näiteks üksikemad- , kellel ei pruugi olla alati võimalust streikida või muul moel tööandja suhtes kriitlist arvamust avaldada. 

Rääkides inimeste töötingimustest lihatööstuses on aga täiesti nähtamatuks jäänud veel üks oluline äärmiselt haavatav osapool: loomad, kelle tapmine on töö, mille tegemise tingimuste üle käib vaidlus töötajate ja loomade tapmisele spetsialiseerunud suurettevõtte vahel. See alapealkiri ning Rakvere lihakombinaadi töötajate streigi meediakajastus laiemalt ilmestab kõnekalt, kuidas meie ühiskonnas domineerib inimkeskne ning inimese huvidest lähtuv mõtlemine.

Igal aastal tapetakse maailmas toiduks üle 150 miljoni looma. Tööstusliku loomapidamise eesmärgiks on toota kasumit- loomi kui tundevõimelisi ja intelligentseid elusolendeid koheldakse seejuures ressursina. Loomaõiguslased  on dokumenteerinud, kuidas intensiivpidamises kasvatatavate loomade elu on sünnisthetkest täis kannatusi: emast eraldamine, eluaegne vangistus, traumad, vigastused ja haigused jne ei ole erandlikud nähtused, vaid intensiivfarmide argipäev. Loomade traagilise elu kohta suurfarmides on tõendeid ka Eestist. Farmiloomade lühike olelus lõpeb tapamajas, kus kannatuste katkemine ei pruugi aga olla sugugi kiire ja valuti- tapaliinile lähevad loomad tunnevad hirmu ja paanikat. Samuti ei pruugi tapamehhanism kõiki loomi koheselt surmata ning nende piinad pikenevad veelgi.

Tapamaja on koht, kus saavad kokku kõige haavatumad ehk tapale saadetud farmiloomad ja haavatavad inimgrupid, ning sellises viimaste ülesandeks on esimesi tappa. Tapamaja töö on ohtlik ja psüühiliselt traumeeriv. Paljudes lääneriikides, näiteks USAs, on tapamajatöötajate seas ebaproportsionaalselt palju vaeseid ja rändetaustaga inimesi. Tapaliin ilmestab kapitalistliku ühiskonna kasuahnust ja efektiivsusepüüdlust kõige nõrgemate elude arvelt. Lihatöösturite tegevust juhib üks keskne küsimus: kui kiiresti saame lihatoodete valmistamiseks tappa võimalikult palju loomi, samal ajal makstes töötajatele nii vähe kui võimalik?

Pole rõhumise olümpia

Paljud inimõiguslased ja töötajate õiguste eest seisjad leiavad siinkohal, et haavatavate inimeste ja inimgruppide kannatuse võrdlemine loomade olukorraga on kohutu.Tegemist ei olegi aga võrdlusega. Loomade ja nende olukorrale juhtimine Rakvere lihakombinaadi töötajate õiguste kontekstis ei tähenda, et eesmärgiks on kvalifitseeruda või võrrelda haavatavate olendite kannatusi, sest rõhumise olümpial ( oppsession olympics), kus püütakse välja selgitada, kes ikkagi on KÕIGE haavatavam, ei võida keegi. Rääkides haavatavatest inimestest ja loomadest tapamaja kontekstis soovin tähelepanu juhtida rõhumissüsteemile- kapitalism, klass, spetsietsism- ning nende omavahelisele põimumisele, mis võimaldab jätkata loomade tapmist ning jätta see töö kõig marginaliseeritumate inimeste kanda.

Institutsionaalsel tasandil toimuvat rõhumist aitab murendada solidaarsus ja solidaarsuspoliitika. Kindlasti või teatud inimgruppidele ja olendite suhtes solidaarsuse üles näitamaine tunduda keeruline- nii intellektuaalselt, praktiliselt kui ka eetiliselt. Seda ka minu jaoks. Tulenevalt minu identiteedist loomaõiguslase ja veganina kerkisid Rakvere lihakombinaadi tööliste õiguste eest sõna võttes minu jaoks üles mitmed eetilised dilemmad. Kas ja kuidas saan loomaõiguslasena näidata solidaarsust lihakombinaadi töötajatega?
Millised solidaarsusvormid oleksid aktsepteeritavad millised mitte?

Kindlasti ei ole üheseid ega lihtsaid vastuseid- eriti selliseid, mis toetaksid alati ( kõigi) inimeste kui ka loomade huvisid. Siiski, enim- ja loomaõiguslasena näen ühe võimaliku solidaarsusaktsioonina näiteks toetust ( mh ka rahalist) neile Rakvere lihakombinaadi töötajatele, kes soovivad ümber õppida ja asuda tööle mujal, seeläbi väljudes ametist, millel on otsene hävitav mõju nii inimestele kui loomadele. Mida raskem on lihatööstusel leida endale inimesi, seda keerulisem on sellel tööstusharul kui ajale jalgu jäänud looma-, inim-ja keskkonnavaenulikul tegevusel ellu jääda.

Pikemas perspektiivis aga saame nii loomi kui tapamajades töötajaid kõige paremini aidata veganluse abil. Hakates veganiteks ehk loobudes loomsetest toodetest saadame loomatöösturitele sõnumi, et meil pole vaja tapamaju ega nende pakutavaid töökohti, mille sisuks on elusolenditele kannatuste põhjustamine ja nende elude lõpetamine. Niimoodi väldime ka olukordi, kus loomatöösturid saavad ekspluateerida kõige haavatumaid inimesi selleks, et tappa kõige haavatavamaid loomi.
                                                                                                   Allikas: Eesti Päevaleht
                                                                                                 Kadri Aavik TLÜ sotsioloog