Marju Lauristin: ärge karistage inimest selle eest, et ta pole robot

18. detsember 2017

  • Ainult inimene on võimeline tegema intuitiivseid ennustusi
  • Inimese suhtlus inimesega on palju mitmekanalilisem kui inimese ja roboti oma
  • Pank hangib inimeste asemele roboti siis, kui nende laenumakse on tööst odavam
Marju Lauristin | FOTO: Aivar Pau


Ükski robot ei suuda iial asendada kõiki inimvõimeid ning neid tuleks kasutada vaid selleks, et inimene saaks olla veelgi inimlikum, ent paraku käib juba praegu inimeste massiivne robotiseerimine ja ühtlasi ettevalmistamine ühiskonnast väljaheitmiseks,  leiab sotsiaalteadlane Marju Lauristin.

«Selleks, et asendada inimest ja inimese tööd algoritmiga, käib juba praegu inimese enda töö algoritmiseerimine. Ja kui inimene on robotiseeritud, täidab ainult käsku, ei mõtle paremale ega vasakule, vaid täidab Exceli tabelit, siis ole mingit raskust asendada ta robotiga,» tõdes Marju Lauristin reedel riigikogus toimunud tööturu tulevikku käsitlenud seminaril.


Just seetõttu tuleb Lauristini hinnangul meil just praegu küsida, mis on inimeses ja mitte masinas.


«Kui me tahame, et nii inimese kui masina võimed oleksid kasutatud maksimaalselt, siis küsigem, milles inimese võimed avalduvad maksimaalselt. Kas inimene ikka peab tegema kiirelt ja täpselt seda, mis on ette kirjutatud ja on seega järjest rohkem masin, masin ja masin?» küsis ta.


Inimese masinamistamist tuleb teadlase sõnul piirata sellega, et anda talle rohkem võimalusi olla see, mis on inimlik.


«Mis on inimlik? See on see, et inimene on võimeline ette haarama asju, mis ei ole veel programmeeritud. Ainult inimene on võimeline tegema intuitiivseid ennustusi ja valima uusi variante, mis ei ole veel välja arvutatud. Inimesel on teatud loome ja tervikliku intuitsiooni võime antud justnimelt selleks. Kui me need välja lülitame ja karistame teda selle eest, et ta ei ole standardne, siis me tegelikult tegeleme tema ettevalmistamisega väljaheitmiseks ühiskonnast,» tõdes Lauristin.


Lauristin märkis ka seda, et inimese suhtlus inimesega ja inimese suhtlus masinaga on erinevad asjad. Inimesele aitab näiteks meditsiinisüsteemis heast sõnast paju enam kui karmidest tablettidest. «Robot ei tohi süüa inimest välja, vaid andma inimesele aja, et ta saaks suhelda teise inimesega – hariduses, juhtimises, meditsiinis. Inimese suhtlus inimesega on palju mitmekanalilisem kui inimese ja roboti suhtlus. »


«See, mida me loeme välja teise inimese silmadest, näoilmest, hääletoonist, liigutustest – seda kõike peaksime palju rohkem nägema tuleviku töö ühe olulise küljena. Inimene ei peaks olema asendatav roboti poolt, vaid muutuma rohkem inimeseks ja täiendama robotit seal, kus robot on täpsem, aga inimene on loovam,» ütles Lauristin, kes osales ühtlasi raportöör Euroopa parlamendi majandus- ja sotsisaalkomisjonis tööstuse industrialiseerimise uuringus.


Ametiühingute juht Peep Peterson märkis seminaril, et Swedbanki juht olevat talle tunnistanud seda, et robotid hangitakse inimeste asemele siis, kui nende laenumakse on odavam kui inimtöö. Seega: kui tööjõudu on jalaga segada, siis jätkatakse madala tootlikkusega – mis tähendab omakorda seda, et Eestil tuleks säilitada mõõdukas tööjõupuudus.


Töö mõiste muutub

Marju Lauristin märkis seminaril ka seda, et töö robotiseerimine on kaasa toonud ka töö, töösuhete ja töötingimuste mõiste muutuse ning seadused peavad sellele kõigele kiiremas korras järele jõudma.


«Küsimus on kasvõi selles, et kas see, mida robot teeb, on ikka töö. Või kas see, mida inimene teeb väljaspool tööaega  ja töökohta ning ka väljaspool palgasaamist, on töö?

Küsimus on, kus on töö piirid, kus on uues olukorras tegemist töösuhetega ja milles need seisnevad,» ütles Lauristin.


Kogu tööalane seadusandlus põhineb tema kindlale töö mõistele, milleks on püsiv palgatöö. Kui palju arvatakse, et ebastabiilne töö on negatiivse varjundiga, siis noorte jaoks on see just töö positiivne külg – noorte jaoks tundub see, et nad peavad eluaeg tegema sama tööd sama tööandja juures, sunnitööna.


Tema sõnul on uus aeg toonud kaasa vajaduse ümber hinnata ka töökohaga seonduva.

«Keskkonnas, kus on väga palju tegemist automatiseerimise, robotite ja digitaliseerimisega, kolib inimese töö väga palju töökohast ära. Propageerime Eestiski, et saame võtta läpaka kaasa ja teha palju tööd ära metsas – kuulata kukeseent ja teha samal ajal midagi tõsist. See tähendab ühtlasi seda, et senised nõuded ei saa enam kehtida töötingimustele ja töötervishoiule,» ütles Lauristin.


Robotite kasutuselevõtmise mõjud lähevad tema sõnul päris palju psüühika valdkonda. «Kui me anname on jalgade töö üle jalgrattale, siis on see üks asi. Kui me anname on silma töö üle fotoaparaadile, siis on see teine asi. Kui ma annan mõtlemise üle tehisintelligendile, on see täiesti kolmas asi. Need on erinevad mõjud, erinevad suhted,» ütles teadlane.


Lauristin tuletas meelde hiljutist traagilist  juhtumit, kus andekas programmeerija lasti politsei poolt maha, kuna ta oli ilmselt psüühiliselt ebastabiilne. «Küsimus on, kas ta oleks olnud vähem ebastabiilne, kui tema programmeerimistöös oleks olnud paika pandud psüühilise hügieeni ja tervishoiu nõuded ning neid täidetud?» küsis Lauristin


Lauristin märkis, et teeb ka ise teinekord 20 tundi järjest tööd ja ei pane tähelegi, et pole vahepeal söönud ega maganud.


«Tööseadusandluse põhilähtekohad on muutunud. Meie arusaamad on vananenud,» tõdes ta.

Riigikogus toimus reedel Johannes Mihkelsoni keskuse ja riigikogu sotside fraktsiooni korraldusel seminar «Inimmasin – tööturu tuleviku uued suunad».

                                                                                                           Allikas: Postimees