Kui töökoht tähendab kõike – väljakutset, turvatunnet ja kodu

31. oktoober 2016

"Töökeskkond olgu inspireeriv, töökaaslased lahedad ning töö tasuv ja põnev. Need on soovid, mida tihti omistatakse noorema põlvkonna töötajatele, eriti Y- ja Z-generatsioonile. Usutakse, et noori ja arenemisvõimelisi enam muidu organisatsiooni tööle ei saa, kui need kolm komponenti täidetud pole," sõnab tööpsühholoog Taimi Elenurm, arutledes selle üle, mis võib juhtuda, kui töökeskkond muutub töötaja jaoks liigagi motiveerivaks.

Uuendusliku ettevõtte uus normaalsus on puu- ja juurviljad ning sporditreeningud tööajast ja tööandja kulul. Arenduslinnakud, kuhu idufirmad kokku koonduvad, pingutavad selle nimel, et tuua lasteaiad, koolid, pangad ja muud olmemugavused töökohale ja selle vahetusse lähedusse. Hüved, soodustused ja mugavused seovad inimese tea töökohaga ning kasvatavad lojaalsust ja uhkustunnet kättevõidetud unistuste töökohast.


Infotehnoloogia arendusprojektidega tegeleva Nordic Automation Systemsi töötajad ütlevad, et veedavad tööl keskmiselt 10 tundi päevas ning on oma töökeskkonnaga väga rahul. Ruumid on hubased, igaühel on võimalik leida endale töötamiseks kõige sobivam koht, aga ka puhata, kui vaja. Idufirma töötajad kinnitavad, et ei kujuta ette, et töötaks taas kontoris, kus inimesed on jagatud kuubikutesse.

Kui töölt ei taheta enam ära tulla?

Kriitikud küsivad, et mis saab siis, kui töö ja töökaaslased saavad peaaegu  ainukeseks suhtluskeskkonnaks? Kui töökeskkonnas saabki rahuldada enamuse olmevajadustest ning töölt polekski justkui enam vaja ära tulla.


Soomes tehtud uuringud alustavate idufirmade töökultuurist on toonud välja kummalise ohu: üleni tööle pühendunud IT-inimesed võivad unustada oma riiete pesemise ja duši all käimise. Saksamaal tehtud uuringud on näidanud, et töö võib hakata asendama lähisuhteid. Tiheda töögraafikuga õigusbüroode töötajad aga kaebavad, et neil pole jaksu lähisuhete loomiseks ja hoidmiseks, sest intensiivne töö neelab kogu  ärkveloleku aja.


Tööinspektsiooni töökeskkonna konsultant Mari-Liis Ivask tunnistab, et idufirmade töökeskkond on keeruline teema – töötajatel, kelle tegutsemistahe on suur, on keeruline eristada tööaega muust ajast. Eelpoolmainitud uuringutega välja toodud trende arvesse võttes tuleks idufirmadel hoolikalt järgida töölepingu seaduses sätestatud töö- ja puhkeaja korraldust ning pidada tööpäevasiseseid lühikesi vaheaegu, et töötajad saaksid puhata keha ja mõtteid.


Rohkem tähelepanu töö- ja pereelu tasakaalule ning läbipõlemise ohule

"Mõningane tööalane pinge võib olla motiveeriv ja edasiviiv, kuid kui see läheb väga suureks või kestab pikaajaliselt, siis organism väsib ja inimene ei suuda enam stressiga toime tulla ning tekivad vaimsed või füüsilised tervisehäired," ütles Mari-Liis Ivask. Ta lisas, et pideva pinge all töötamise kõige negatiivsem tagajärg on töövõimekuse osaline kaotus.


"Läbipõlemine, mis väljendub negatiivses hoiakus töösse on sageli pikaajalise stressi tagajärg," rääkis Mari-Liis Ivask. "Stress kujuneb välja järk-järgult. Esmalt on nn mesinädalad, kus töötaja töötab suure pühendumise ja entusiasmiga, näidates üles initsiatiivi ning andes endast maksimumi. Pikaajalise pinge korral, kui seda ei leevenda tunnustus, töökaaslaste toetus või rahulikum tööperiood, töötaja energia väheneb ja töötaja väsib."


Kõrge stressitase, töö intensiivsus ning töö ja eraelu vahelise piiri kadumine on läbipõlemise olulised riskifaktorid. Eriti ohustatud on töötajad, kelle töös esineb rollikonflikte, kes saavad oma tööle vähe toetust ja tagasisidet, kelle töö nõuab rohket suhtlemist või vastutuse kandmist. Läbipõlemine tabab sagedamini häid töötajaid: pühendunud, kompetentseid ja organisatsioonile võtmetähtsusega inimesi. Tavapäraselt saavad esimesena käitumise muutusest aru töötaja lähedased ja tema kolleegid.


"Hea töökeskkonna ja töötajate tervise toetamiseks on oluline varajane probleemide märkamine ja neile reageerimine, seda nii tööandja, kolleegide kui ka töötaja enda poolt," ütles Mari-Liis Ivask.


Neli soovitust läbipõlemise vältimiseks:

Esiteks peab pingelist tööd tegeval inimesel jätkuma julgust ja enesekehtestamise oskust, et erineva pingega tööperioodid tööandjaga läbi rääkida. Ning tööandjail peaks jätkuma tarkust ja tahtmist  pikaajalise perspektiivi prognoosimiseks ja ülepinge sotsiaalsete riskide maandamiseks.


Teiseks aitavad tööpingest taastuda teadlikult võetud  lühikesed pausid tööpäeva jooksul ning liikumine värskes välisõhus pärast tööpäeva. Vastavalt headele tavadele peaks pause töös tegema keskmiselt korra tunnis: kasvõi mõned minutit sirutamist, teistsuguseid liigutusi kui töös ja liikumist-võimlemist ning puhta vee joomist, mis keha turgutab ja ergutab aitavad nii  puhata kui ka ainevahetust parandada. Parim pingemaandaja on liikumine looduses pärast pingutavaid töötunde.


Kolmandaks tuleks ikka ja uuesti läbi ja üle rääkida  sobiv töökoormus – seda nii iseenda kui ka tööandjaga ning arvestades teisi elurolle ja suhteid.


Neljandaks, kui töö, mida pakutakse, on vahendatud kolmanda osapoole poolt või on ajutine, peaks tööandja selgelt kirjeldama oma ärimudelit: kas tegemist on vabatahtliku tööga kogemuse omandamise eesmärgil, psühholoogilise tasu eest tehtava tööga või talendika staar-töötaja üleostmisega konkurendilt. Inimesed lepivad ja loevad mõistlikuks selgitused, millest nad saavad aru ja mis on põhjendatud.                                         

                                                                                                                   Allikas: Tööelu