Aimar Altosaar: hobujõud, tööjõud ja tulevikutöö

16. jaanuar 2018

Kui pidada rahvastiku probleemiks tööealise elanikkonna vähenemist ning selle lahenduseks massilise sisserände soosimist, siis see oleks katse lahendada 21. sajandi arenenud tehnoloogiariigi probleeme 19. sajandi agraarühiskonnale sobivate meetoditega, leiab sotsioloog Aimar Altosaar.


Kui üks tubli talumees satuks 19. sajandi lõpust tänapäeva Eesti külateele liikuma, siis jääks tal ahastusest hing kinni, sest ta ei saaks aru, kus on hobused. Hobune, see võrratu loom, oli talu majandusjõudluse alus, temast sõltusid peaaegu kõik tööd ja kogu transport, talu hobused olid kindlustunde ja uhkuse allikas. Ja nüüd neid lihtsalt enam ei ole – see tunduks vana aja talumehele võimatu. Kui ta juhuslikult märkabki mõne suure talli koplis kõrgete jalgadega hobuiludusi, ei lohutaks vaatepilt teda eriti – sest ta näeks, et ega neist ju töölooma ole!


Tollel ajal elas üle 80 protsendi rahvastikust maal, haris maad ja karjatas loomi. Inimestest puudust ei olnud, vastupidi, neid jäi ülegi, sest laste ja noorte suure suremuse kiuste jätkus täiskasvanuid, kes rändasid välja linnadesse ja kaugetele maadele. Ajad on muutunud, nüüd on maal rahvast vähe, neistki vaid osa – kokku alla nelja protsendi rahvastikust – teeb ära kõik põllu- ja metsatööd, kasutades hobuste asemel suure hobujõudlusega masinaid. Enamik rahvast teeb aga tänapäeval sellist tööd, mida too kauge talumees ei oskaks tööks pidadagi, ning peab koduks suurte linnasüdamike ümber uusasumitesse ehitatud majakarpe. Kõik on teistmoodi!


Kui me räägime rahvastikust, peaks olema meie peamine mure, et inimesed oleksid õnnelikud, naudiksid oma kogukonda ja riiki ning tunneksid ennast vabalt ja turvaliselt. Aeg, kus inimese elu piirasid napid materiaalsed võimalused, eluiga lühendasid raske töö ja haigused ning oli tavaline, et vaid osa lastest jõudis täiskasvanuikka, on möödas nagu ka nende olude sunnil võimalikult suure sündimuse tagamine.


Materiaalses sfääris – töötlevas tööstuses ja hankivas majanduses – töötab vaid viiendik töölkäivatest inimestest ning see osakaal väheneb veelgi. Ka neis valdkondades toimuvad pidevad muutused, nii et peale hobuste pole ka inimestele enam palju musklijõudu nõudvat tööd jäänud. Käsitsi tehtavad tööd ei kao lõplikult kunagi, sest kõike ei hakka masinad, olgu või tehisintelligentsed robotid, kunagi tegema ning masstoodangu asemel kasvab nõudlus heade meistrite kätetöö järele. Maksma hakkab iga inimese individuaalsus ja motivatsioon, vajaduse massilise odavtöö järele, olgu siis hobustega või ilma, jääb ajalukku.


Kes on jälginud rahvastikuprotsesse Euroopas, teavad, et sündimus on juba aastakümneid peaaegu kõikjal alla 2,1 lapse sünnitusealise naise kohta, mida loetakse rahvastiku taastootmise piiriks. Kuna ka kõige jõukamad ja kõrgeima «õnneindeksiga» rahvad ei ole suutnud sündimust varasemale kõrgusele tõsta, siis ei ole ilmselt Eestil erilisi võimalusi vastuvoolu ujuma hakata. Kuigi meie astusime rahavastiku vähenemise kaldteele enamikust riikidest hiljem ning see pole ka nii järsk kui näiteks Saksamaal või Lõuna-Euroopa maades, oleme ometi sellel teel koos teistega. Me saame siin teha seda, mida saab teha, mitte luua ebarealistlikke rahvastiku plahvatusliku kasvu plaane. Kõigepeaalt peame hoolitsema selle eest, et lapsed, keda vanemad on tahtnud, sünniksid ja saaksid kasvada turvalises ja arendavas kasvukeskkonnas. Eestlaste soov saada oma perekonda keskmiselt üle kahe lapse on tagatis, et me siis rahvana püsima jääme.


Kui pidada rahvastiku probleemiks tööealise elanikkonna vähenemist ning selle lahenduseks massilise sisserände soosimist, oleks see katse lahendada 21. sajandi arenenud tehnoloogiariigi probleeme 19. sajandi agraarühiskonnale sobivade meetoditega! Ilmselt oleks võimalik sellist rahvaimporti ehk asendusrännet vastava poliitilise tahte korral alustada, kuid see viiks väikeriigi kiiresti lahendamatute sotsiaalsete ja poliitiliste probleemide pöörisesse. Eesti inimarengu aruanne 2016/2017 kinnitab demograafilisele prognoosile toetudes, et tööealise rahvastiku vähenemist ei suudaks peatada ka igal aastal paari tuhande inimeseni ulatuv sisserände ülekaal ja sündimuse järkjärguline kasv. Kahanemistrendi murdmiseks rände abil peaks positiivne rändesaldo olema mitu korda suurem, umbes samas suurusjärgus nagu okupatsiooniaastatel. Prognoosivariantide kõrvutamisest selgub, et ka ligi 190 000 uue sisserändaja saabumine suurendaks tööealiste suhtarvu rahvastikus selle ajavahemiku lõpuks vaid ühe protsendi võrra! Kas meil on aga mingeidki võimalusi sellisel juhul hoida Eestit sellisena, nagu me seda tunneme ja armastame?


Tööealise elanikkonna osakaalu vähenemine praeguselt 60 protsendilt sajandi keskpaigaks 50 protsendile on paratamatu protsess, kui me määratleme tööiga vaid 20–64 eluaasta vahele. Rahvastiku vananemine ei ole õnn ega õnnetus, vaid nüüdisaegse kõrge inimarengu tasemega ühiskondade objektiivne paratamatus, millega tuleb õppida arvestama ja olema neis tingimustes edukas. Keskmine eluiga on ka Eestis kiiresti pikenenud, nüüd tuleks tegeleda tervena elatud aastatega, sest neid on näiteks Eesti meestel napilt üle 50, Skandinaavia meestel seevastu 70. Hoolimine igast inimesest ja elu väärtustamine on eeldused pikaks eluks ja tööjõulise elanikkonna motivatsiooniks anda oma panus. Eestile sobib rahvastikupoliitika, mis põhineb kõigi pereliikmete vabal valikul, turvalisel elukeskonnal ja noorte headel eneseteostusvõimalustel, mille tagamiseks on riigil olemas kõik võimalused.


Massilisel võõrtööjõu sissetoomisel pole aga ühiskonna jaoks ühtegi positiivset külge, kuitahes osavalt meid kujuteldavate maksusummadega segadusse ei püütaks ajada. Tuleb õppima tänapäevaselt juhtima ning nägema igas inimeses võimalust. Peame jõudma mõistmiseni, et just oma kogukonna liikmetaga on mõistlik teha suuri äriplaane ja luua kõrgtootlikke ettevõtteid. Juurde on oodatud ikka need spetsialistid ja andekad inimesed, keda meil on arenguks ja loominguks vaja, kes suudavad anda olulist lisandväärtust ning parandavad meie elukvaliteeti. Kui me samal ajal teeme ka Eestist mujale maailma tööle läinud talentidele koju naasmise hõlpsaks ja meeldivaks, siis võime tööjõuprobleemi unustada. Tehnoloogiad, ärimudelid ja töökohad muutuvad kiiresti, ei ole mõtet püüda eilsete teadmistega lahendada tulevikuprobleeme. Kuigi meid võib 50 aasta pärast olla mõnevõrra vähem, on meid kindlasti piisavalt, et luua kõrgtootlikku majandust ning pidada efektiivset ja inimsõbralikku riiki.


Vanasti, kui oli vaja juurde hobujõude, paaritati hobuseid või toodi tublisid tööloomi juurde laadalt.


Tänapäeva tööjõuressurss ei seisne massis, vaid selle kvaliteedis ja ühiskonna sidususes. Maailma suures tööjaotuses on igal rahval oma võimalus, nii nagu on iga inimene väärtus, kelle asemele kusagilt mujalt «odavamaid ja jõudsamaid» otsida ei ole mingit mõtet!


Kui tuleviku «talumees» 22. sajandi keskelt satuks meie aja Eestisse, ei jõuaks ta ilmselt ära imestada kõikjal sagivaid inimhulki, inimressursi raiskamist vähese efektiivsusega töökohtadel, primitiivset tööd ehitusplatsidel, müra ja keskkonnareostust ning põgeneks kiiresti oma aega tagasi, et teha tööd, millest meil ei ole praegu veel mingit ettekujutust!

                                                                                                            Allikas: Postimees